Teili Meil

Turul me oleme vennad ja õed.

2010-10-31T00:16:00.000+03:00

No andke andeks sõbrad, nii tuline on tald, et astuda ei saa, töö nimi on turg ja muud asjad nõuvad ka oma aja. Ma loodan, et ma pole inimesi oma turu mölaga ära tapnud. Täna käisin sõbra juures õhtusöögil, kus oli inimesi, keda ma nägin esimest korda. Kuigi ma pole just võõraste inimest juuresolekul väga jutukas, juhtus ikka nii, et pool ajast rääkisime me uuest turust ja sellest, mis kõik seal on ja tuleb.

Iga päev ma kohtan inimesi, kes on suuremad uskujad, kui ma ise. Me tõesti teeme kirega, mõned inimesed põlevad lausa kahes otsast ja ma loodan, et nad peavad pingele vastu. Väga vähe aega on jäänud ja need mured, mis ennem tundusid tõsised, on täna naiivsed ja uued mured on täna kohutavad, aga see tiim töötab koos nii hästi, et ükski ilmateade või uudis väga ei loksuta.

Kõige rohkem annab tuge ja jõudu loomulikult sõprade kaasaelamine, aga no kui inimesed, keda sa just kohtasid seda lugu tuliselt toetavad, on emotsioon mõistagi laes. Kuigi eestlasele omaselt, vaatad sa neid inimesi kala näoga ja ei mõista isegi tänada.

Ma ei suuda isegi kõike kirjeldada, mis tuleb, on mingid kindlad cornerstone'd, mille najal ma sõidan, nagu grusiinide värske lavash ja hatsapuri. Täis tõde on rohkem Liina peas, kui kuskil põhjaplaanis, aga need detailid nii detailid, et sellest kohast saab rohkem toidualane meelelahutus, kui lihtsalt turg. Iseasi, kas meie püüdlused ka kellegile peale lähimate sõprade ja meie perede korda läheb. Igatahes me pigem paneme majale tule otsa, kui muudame seisukohta, et seal müüakse ainult põnevat ja kvaliteetset toitu ja käsitööd.

Kuigi me pole veel linti lõiganud ja ust avanud, on meil juba järgmine ambitsioon, mis meile jalaga tagumikku peksab. Me loome vee äärde kevadeks sellise toidutänava, kus saab lihtsat ja ausat toitu ahjust ja sinna kõrvale jahedat veini, et siis vee ääres istuda ja linna nautida. See toit on a la suitsu räim, suitsu lest, grillitud juurikad, krõbe kartul, värsked maasikad ja parim vein ja õlu. Aga ennem me elame teie abiga üle talve, et see asi ikka vastu peaks ja inimestele rõõmu teeks.

Parimat pre opening aega soovides,
Tauri

Head raadiokuulajad!

2010-09-14T11:46:00.000+03:00

Oleme oma lugudega jõudnud sinnamaale, et aeg on hakata kirjeldama elu Nõukogude Venemaal pärast Lenini surma.
Ärge nüüd ehmuge ega imestage, ma lihtsalt olen David Vseviov’i suur fän ja tema Müstiline Venemaa on mu ipodis esimese rss’na. Kui te väsite reporterist ja võsa petsist ära, siis võite seda kuulata, see on hiigla põnev, erit minusuguse jaoks, kes naudib ajaloosündmuste ja detailide kirjeldusi.
Mis siis toimus – suvi läks, kui unenägu, mängides ja joostes! Kummalisel kombel on see rida meeles väga paljudel inimestel, tundub, et see on üldse blogerite lemmik lause olgu nad siis koolilapsed või vanainimesed. Mul oli tükk tegu, et see luuletus üles leida, sest tahtsin aru saada, kes selle kirjutanud on, teile ka siis teadmiseks, et see on Kersti Merilaas. No igatahes on parem märk see, kui inimesed kirjutavad selle rea, kui et Juhan Liivi, Tulin linnast – tööd ei leidnud kusagilt.

Pole saanud mahti midagi öelda, followeride käest palun vabandust, lähemad sõbrad hakkasid muus suhtluses juba meelde tuletama, et mis jamad, mine kirjuta ka. Kellele sa ikka kurdada, et olen omale nii palju ette ahnitsenud, et ei jõua läbi närida. Sam turak!

Täna ei taha ma rääkida tegelikult elust pärast Lenini surma. Mõmiseks hoopis nii olulisel teemal, kui abielu. Naislugejad tõusid nüüd lausa püsti erutusest☺!
Käisin see suvi kahes pulmas, no olen ikka eelnevatel aegadel ka pulmas käinud, polnud esimene kord. Lihtsalt olen pidanud kuulama sellel suvel mitmeid arutelusid ja inimeste seisukohad erinevad totaalselt, seda nii vanuse, kui sugude lõikes.
Abielu, kui institutsioon nii keeruliseks tehtud, et iga terve mõistusega inimene, kellel on vähegi praktilist meelt, pole ainuüksi selle pärast nõus asja ettevõtma, et iga jumala kord, kui tahad notaris tehingut teha ( ja ettevõtluses tuleb seda üsna tihti ette ), pead abikaasa kaasa tassima. OK, on olemas muidugi võimalus, et tehakse eluaegne volitus, kus üks volitab teist, siis peab seda kaasas tassima. Lisaks volitusele peab kaasas tassima ka abielutunnistust, kui olete lahutatud, siis lahutustunnistust. No see pole muidugi põhjus, et nii tähtsat sammu tegemata jätta, eks pidev ebamugavus on asjasse sisse kirjutatud ka muudes põhjustes.
Nooremad inimesed saavad abieluvaralepingu sõlmimisest aru, see on suurim lehmakauplemise koht, aga no nagu tuleks teha, pole midagi kindlamat, kui muutused ja seda eriti inimeste tunnetes. Täiskasvanumad inimesed ei suuda üle saada selle lehmakauplemise praktilisest poolest, see ajab inimesi enne tülli, kui on paari mindud, lihtsam on seda keerulist toimingut edasi lükata. Loomulikult sellel, kelle varanduslik seis on parem, on eriti keeruline seletatada, et no mis me rahast räägime! Ükskõik, kust ei vaata, tundub rohkem selline teema, et mees peab oma armastuse märgiks naisega abielluma. Mehele see annab juurde teadmist, et sellega kaasneb vastutus ( mida keegi just vabatahtlikult ei võta), naisele annab see turvatunde, vähemalt nii nad väidavad. Lisaks saavad nad kleiti kanda, seda disainida, pidu planeerida, detailide kallal pusida ja nime vahetada ( seda viimast küll siis, kui oma nimi enam nii väga ei meeldi).
Inimesed on väga erinevad, ühed tunnevad suurt rõõmu, kui saavad pulmas ringi joosta muna lusika peal ja riietest ketti teha. Teised tunnevad suurt rõõmu, kui saavad pruutpaarile kibe karjuda ja siis lugeda vaestele njuuliveddidele üüüüüüüüüks, kaaaaaaaaks, koooooooooolm. Millegipärast peab pruutpaar siis püsti seisma ja kõigi ees kirglikult suudlema, millegi nii imeliku peale annab tulla, ime et ei pea laua peal vahekorda astuma.
Siis on kindaslti hulk mõisapulmasid, kus teema on sama, ainult vanad kombed on uude kangasse mässitud. Keskkond on teine, rahvas on vast püüdlikumalt riides, ikkagi väikekodanliku maailmavaate võimas esitlus. Kõik on ikka lõpuks sama moodi, on hulk ametite valimisi, parajalt taidlust, kapsast ja kartulit.
See kõik on omamoodi segu sellest, mida Hollywoodi filmidest nähtakse ja sellest, mida lapsepõlves kogetakse, kui vanematega koos pulmas käiakse.
Kuna inimesed ikka saavad kokku, siis on lootust ka edaspidi seda asja lähemalt vaadata, aga kahjuks see institutsioon, kui selline,on ikka tänapäeva mõistes pigem takistus, kui tohutu õnn. Nii, et arvatavasti inimesed teevad selle läbi suure armastuse märgiks. Soovin siinkohal palju õnnelike kooselu aastaid Katile ja Svenile ning Liinale ja Kristjanile. Kui lugejate hulgas on neid, kes just abiellusid, siis teile ka palju õnne.

Turg, mis alles sünnib.

2010-07-06T00:04:00.000+03:00

Lugu ise selline, et tuli eelmise aasta Novembris minu juurde sõber Sven nõu küsima, et Tallinna Sadamas on üks hoone ripakil, millele otsitakse uut otstarvet. Hoone siis endine C Terminal, kuhu enam laevad ei käi. Seisab seal Admiraltieedi Basseini ääres selline must kast, klaas galeriiga. Istusin selle hoone ees autos, ilm oli kole, linn säras kaugemal. Istusin autos keset linna, 1 km Viru Väljakust, vanalinn oli 4 korda kivi viske kaugusel, olin näoga vee poole ja see pilt linnast oli ilus...

No ja nii see lugu algas. Kaalusin igasugu hulle ja vähem hulle ideid ja üks vähem hull idee oli - et mis oleks, kui Tallinna Sadamas oleks toiduturg, Eestimaise toidu turg, mille kliendid ei ole turistid, vaid on selle linna inimesed. Need, kes ei käi turul sellepärast, et seal saab põrandaalustes pagaritsehhides valmistatud saia osta või kolmeliitrise purgiga makarone, mis on pihta pandud hädaabi. See on nende inimeste turg, kes otsivad head toorainet, millest kodus süüa teha, mitte ei tule Parma sinki ja pühvli mozzat otsima, vaid talusinki ja vanaemade poolt tehtud hapukurki, mida lastele leiva peale panna.

See oli nii vastuoluline idee, vastu kõike seda, mida täna sadamas tehakse. Meie sadamas, mitte kuskil Valgevenes, kohas, mis justkui ei olekski Tallinn, kus iga mõeldav hoone teenib tulu Soome ja Eesti erinevuse tõttu, mis on põhjustanud nõudluse, mille vastu ei saa ühegi seadusega, sest inimese tahe juua jääb alati peale ja inimese tahe osta asju odavamalt jääb samuti peale, minu puhul kehtivad need kaks loodusseadust vältimatult. See tõttu on sadamaalast saanud üleüldine viinapood. See pood algab terminalist ja lõppeb Viru Väljakuga, see on soomlaste "kolgata", kus nad erinevalt Jeesus Krisostomusest, kannavad turjal risti asemel kaste ja kotte. Lisaks on see varastaksojuhtide koduterritoorium, kes nagu tillukesed tigedad ämblikud jahivad kohvritega terminalist tulevaid põhjanaabreid, kes omakorda püüavad neist nagu heeringa parv hüljestest mööda pääseda. Mõned ampsatakse alati ära, aga suurem osa jätkavad oma rännet üle selle tühermaa, mis on linna ja sadama vahel, mida kinnisvaraarendajad annavad käest kätte ja mis on nagu Venemaa, tohutu potentsiaaliga, aga kuidagi ei realiseeru. Olen vaadanud neid kohvritega komberdavaid inimesi igal aastaajal, eriti kahju on neist talvel, kui nad jala sadamast, mööda Toompuiesteed, Meritoni hotellini püüavad jõuda.

Ühesõnaga, kõige selle taustal tuli mul mõte, et mis oleks, kui sadamas oleks Eesti toidu turg, mis on tehtud kohalikele, mitte turistidele. No ega keegi neid hanguga eemale ei aja, aga seal lihtsalt ei müüda kohvriga õlut ja kilekotiga viina, seda saab sealt nii ehk naa igast kuradi uksest. Mis oleks, kui meil oleks koht, kuhu inimene pääseks autoga ligi, kus parkimine oleks tasuta ja mis peaasi, kus saaks osta neid asju, mida ma pean ostma erinevatest kohtadest üle linna. Ma katsun teha kokkuvõtvalt, aga sellel turul müüakse:
Talunike poolt tehtud suitsusingid ja vorstid, väikeste lihatööstuste värske liha, ka lammas ja uluk ja ka jänes, koha peal suitsutatud värske kala, kala mis on muidu ka värske, kohapeal küpsetatud leib, sai ja pagaritooted, kodusküpsetatud leib, väiketootjate piimatooted, Esku talu juust ja muud sarnased tooted, kodumaised juurikad, aedviljad, puuviljad ja nende saadused. Hoidised, mis on kodus tehtud ja mis ei maksa 100.- purk nagu keskturul. Mesi, maiustused, ka puhas Eesti käsitöö, mida läheb igas kodus vaja. Lisaks võimalus istuda vee ääres, võtta tops õlut või veini ja selle kõrvale värskelt ahjust tulnud kala või turu oma köögis kokku pandud kodumaine võiku, mis iga kell lööb teiselt mandrilt tulnud viineri toru ja kotleti saia üle. Lühidalt öeldes kõik see, mida tahaks lauale panna, kui külaline tuleb või kui on ilus õhtupoolik ja pere on koos. Ei saa mainimata jätta, et vene köögikultuurist tulevatel asjadel on sellel turul oma kindel koht, soolaseened, marineeritud küüslauk, tomatid, karulauk, käsitsi tehtud pelmeenid ja kõik see mida viina kõrvale võtta passib. (Kui ma lätlastele sellest plaanist rääkisin, siis olid nad siiralt tuuris ja hakkasid mulle hotelli igasugu Läti erilisi asju tassima, püüdes mind veenda, et sinna turule tuleb teha Latvian Corner ka. No mõned asjad on ütlematagi selged, Läti suitsukana tuleb kas järgi teha või importida (need, kes teavad, millest jutt ohkasid kergendatult), aga kanepivõi ei olnud suurem asi, kuigi pidi väga tervislik olema.

See on lühike kirjeldus, ma võiksin siin kätega vehkida lehekülgede kaupa, aga ma ka tean, et inimene suudab lugeda teksti, mis võtab talt maks 3 minutit, hetkel on juba 8 minutit läinud!
Kõik kellele ma rääkinud olen, arvavad, et mõistlik asi, et nemad ostaksid ja tuleksid. Ma ise ka, aga kogu selle asja juures on üks suur ja mitmelt poolt ihutud konks - selle turu asukoht on räigelt vastuoluline, ta asub kohas, mis ei ole nagu enam meie oma, kas me leiame sinna tee, kas me julgeme sinna minna? Ma olen ühe sellise toote tegemise juures olnud, see on GOSPA, ka see tehti kohalikele ja kuna see oli nii teistmoodi, siis kohalikud võtsid selle omaks. Ka Sadama Turg on teistmoodi, seal ei müüda seda kaupa, mille järgi enamus sadama alale tuleb. Seal müüakse seda toitu, mille üle võib uhkust tunda, mille pakendil ei ole Rimi (või mõne muu keti) omatoote igavat kujundust. Me teeme oma meeskonnaga toote, mis on aus, seda me lubame, aga kas te julgete tulla? Meil oleks hea meel, kui me saaksime teie hirmudest ja ootustest aru varem, et neid vältida. Nii tahaks, et oleks kesklinnas üks hea ligipääsuga, puhas ja aus siseturg, kus ei ole putkasid ja mis ei müü saastariideid ja muud pahna. Äkki õnnestub, mis arvate?

p.s.tahaks siinkohal tänada ka kõiki, kes on juba kaasalöönud ja mõelnud. Meeskond ehk Liina ja Sven niikuinii, aga ka vend ja vend Mikkinid, kes on näo teinud ja nime andnud. Lähedased ja pereliikmed, kes seda lugu on pidanud kuulama. Raul ja Tarmo, Urmas ka, Aigi ja Margit ka, Kaido kindlasti ning kõik tulevased rentnikud, kellega on kohtutud ja kes kibelevad.

p.s.s. Võite vabalt oma arvamused mulle posti panna tauri.sumberg@legendhotels.ee, need kes ei taha blogisse postitada. Meile on hiigla oluline teada saada, mis teie asjast arvate ja mida ootate.

Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka...

2010-06-07T17:43:00.000+03:00

Et jutt väga tiip ei oleks, siis jätaks seekord rahule ajakirjanikud ja poliitikud, naised ja mehed, head ja halvad, räägiks lihtsamatest asjadest. Muidu saavad inimesed valesti aru ja arvavad, et elu on üks pidev sita söömine ja vingumine. No eks ta tihti ole ka, aga korraks võiks uskuda, et ei ole probljemat ja kõik on ette määratud. Räägime parem sellest, millega kõik iga päev kokku puutuvad, mida kunagi pole piisvalt, mis kõigil iga päev meeles mõlgub ja mis paljudel elu ära rikub - see on raha.

Leonid Gaidai surematu kömöödia "Shuriku seiklused ehk Kaukaasia vang" õpetas selgeks ühe hiilgava toosti, mida aeg ajalt saab ikka kasutada. Sõltub muidugi, kui tongis parasjagu olla, sest nagu enamus tooste, nii ka see, kõlab vene keeles oluliselt paremini ja teatud staadiumis tuleb vene keele asemel suust ainult sisinat. Toost ise järgmine: Mees teatab sõpradele:"Tahan osta oinast, kuid pole võimalust. Tahaks naist võtta, kuid pole soovi. Võtame selle terviseks, et meie võimalused ja soovid langeksid kokku"! Milline tarkus! Kui keegi küsib, mis on õnn, siis see, mis peaks kirjeldama elu ainelist poolt, on ülimalt lihtsate sõnadega välja öeldud - et võimalused ja soovid langeksid kokku. Teine pool on loomulikult seotud suhete ja lähedastega, see käib alati eespool, ilma milleta pole võimaluste ja soovide realiseerimisega midagi peale hakata. Nii et ole sa nii loaded kui tahes, kui sul seda kellegiga jagada pole, siis pole sul sellest rahast miskit kasu ka!

Meie ümber leiab ikka ja jälle näiteid, mis kinnitavad, et eksisteerib midagi muud, kui viienda võimu - raha kummardamine ( või on see siiski kõikide võimude aluseks ja lahusus on müüt). Aegajalt kohtan inimesi, kes teevad oma asja ja keda ei huvita, et selle asja tegemisega ei viska metsikult peale. Nad on õnnelikud, tehes seda, mida nad teevad. Nad on olnud julged, võtnud riski jäädes iseendaks. Ülejäänute kohta ütleb laulusalm - "Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka". Nii hästi pole keegi suutnud öelda, kui Villu Kangur seda Ultima Thule loos kirjeldanud on. See võtab kokku paljude elus toimuva - inimesel on ikka äng elada, sest iseendaks jäämine saab osaks vaid vähestele.

No ma ei mõtle neid "õnnelike", kes puid kallistavad ja märssi järel lohistavad, nemad on usklikud, neil pole vahet mis ilmas toimub, peaasi, et Folgi piletiks raha kokku saab. Ma ei mõtle äärmuslasi, kes söövad ainult taimi või elavad totaalses tsölibaadis, kuna see on tervislik ja kirgastav. Ma ei mõtle ka teisi äärmuslasi, kes elavad selle nimel, et saaks kuidagi Eesti rikkamaks inimeseks või Ida Euroopa suurimaks "misiganesasjaks" jne. Ma mõtlen tavalisi inimesi nagu me enamus oleme.

Enamus meist teeb mingeid asju, mida peab tegema, sest see võimaldab teha asju, mida tahaks tegelikult teha. Mina tahaks ka istuda ja lugusid kirjutada päevade kaupa ja kui kirjutada ei viitsi, siis tennist mängida, aga ma pean selleks, et seda teha saaks tegelema paljude muude asjadega.
Nii on enamusega, hea on enamlane olla, turvaline on teada ja kuulda, et kõigil on üks sama mure. "Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka"! Enamus meist maadleb sarnaste asjadega ja kui nad välja mõtlevad, mida nad tegelikult teha tahavad, siis ei ole neil võimalik seda teha, sest mõnikord tuleb arveid maksta ja puulusikate tegemine või herbaariumi koostamine ei pruugi selleks piisavat vahendit anda.

Nii et kui keegi mõtleb välja, mida ta teha tahab ja teeb ka, siis jooge tema terviseks, et ta vähemuseks hakkas ja et enamuse arvamus talle korda ei lähe.
Kui te ise nii hullu otsuse teete, et hakkate pilvi pildistama või lähete Sumatrale satikaid uurima, siis me elame teile kaasa, et te ennast leidnud olete.

Ja veel, kõigile neile inimestele, kes ei ole followerid, aga tulevad tänaval, tennise võistlustel, ööklubis või toidupoes ligi ja teatavad, et nad loevad seda asja siin, no suured tänud, kuigi ma võtan komplimente väga valuliselt ja ei oska hea sõna peale kuidagi käituda, siis on hea meel ikka, kui keegi hästi ütleb. Followeridele aga special thanks, et nii julged on, järgmise loo panen ainult teile, siis saab nimesid ka nimetada, ilma et nad loeks ja helistaksid pärast.

Sõnavabadus

2010-05-25T10:41:00.000+03:00

Tühja möla ajamiseks on igal poliitikul oma blogi, mida käib lugemas teine tühja möla ajaja, kes ise ei suuda kirjutada, kuigi see peaks olema tema töö - see inimene on AJAKIRJANIK. Nendest tahakski rääkida! ( loo sissejuhatus on jutu lõpus )

Loo alguses ma annan kõigile kohe teada, et ärge üldistage, mina katsun seda ka elus vähem teha - et kõik mehed ei ole sead ja naised litsid ( või vastupidi ), samuti eksisteerib päris häid ajakirjanike ja ka üsna kehvasid!

Olete tähelepannud, kuidas asjad muutvad ja arenevad koos teie vanuse kasvades või ka ühiskonna arenedes? Mäletate, kui pangad olid prestiized, kui te elasite kaasa edulugudele, et inimene läks telleriks ja sai osakonna juhatajaks? Kuidas inimesed jaotusid kahte leeri - Hansa ja Ühise inimesteks? Kuidas te olite õnnelikud, kui saite laenu intressiga 10%, no matter intress, minu pank on niiiii lahe! Kuidas te äkki avastasite, et teid ei viitsita teenindada, et teile pakutakse mingit kräppi ja teie haldur vahetub iga kuu järel. Kuidas teid personaalpangadusest välja visatakse, sest te ei vasta kriteeriumitele, mis sest et te hoiate palka madalal ja võtate dividende, sest nii on mõistlikum - "soovitame teil liituda meie võtmekliendi programmiga", teatab kalanäoga 20 aastane teenindaja. Kuidas see pank, kes teie ettevõttele laenu andis, nüüd toru ei võta, kui teil on vaja lihtsat rutiinset asja äri ajamise jaoks. Kuidas keegi neist ei otsusta, sest komitee on Stockholmis jne. Nüüd mõelge ajakirjanduse peale 10 aastat tagasi ja täna!

Päris sarnane areng. Kui 10 aastat Äripäev tegi intervjuu, siis võis inimene ennast lugeda edukaks ettevõtjaks. Täna on edukas ettevõtja see, kes Äripäeva küsimustele ei vasta. Leht ise on majanduslehe nime all ilmuv meelelahutus. Kui Ekspress kirjutas 10 aastat tagasi mingist asjast, oli see selle nädala stoori, täna on see lihtsalt lugu, mis täidab leheruumi. Targemad ja osavamad inimesed hoiavad neljandast võimust eemale, sest kui midagi isegi öelda, siis sinu sõnu moonutatakse või ajakirjanik tõlgendab seda kuidas ise tahab. Nii väikeses riigis on iga inimene korra lehest läbi käinud, mille tulemusel neid kes suu lahti teevad, jääb järjest vähemaks. Ainsad, kes suud kinni ei hoia ja kes ka selle tõttu kajastatud saavad on kõikvõimalikud poliitilise tsirkuse artistid. Nii käibki pidev dialoog kahe erineva leeri vahel, kes mõlemad üksteist ära kasutada püüavad.

Mis siis toimub, miks siis ajakirjandus on asunud ühiskonna valvekoera rollist tegelema madala eelavrelise taidlusega? Pole midagi teha, meie oleme sundinud! Meie, kes me vaatame Reporterit ja naudime Võsa Petsi. Meie, kes me oleme palunud Äripäeva uudistetoimetajal väljendada põlgust Eesti ettevõtjate kohta oma juhtkirjas, sest see "müüb" neile tuhandetele, kes on töövõtjad ja kes omaniku raha eest seda lehte loevad. Need oleme ikka meie, kes me oleme keeranud majanduse persse, nii et Ekspressi peatoimetaja peab oma juhtkirjas kutsuma rahvast üles võitlema uue kinnisvarabuumi vastu! Need oleme ikka meie, kes mõnuga loevad uudiseid Koit Toome elust ja elavad kaasa Krista Lensini seiklustele...

Täpselt sama mugav, kui on telekakanali vahetamine on ka kehva meedia mitte tarbimine. Teie elu muutub, kui te hangite omale vabaduse vaadata muu maailma kanaleid, kus meelelahutus ei ole piinlik. Teie elu muutub, kui te avastate, et on olemas võimalus lugeda ainult seda, mida te arvate lugemisvääriliseks, et te räägite ainult nende inimestega, kellega te tahate rääkida, et te kohtute ainult nende inimestega, kellega tahate kohtuda jne. Aeg ajalt annate te oma lemmikutele võimaluse ennast tõestada, et siis jälle nentida, et midagi ei ole muutunud pahad on pahad ja head on head ( nagu Nukitsamehe filmis laulis Ita Ever).

Kui ma selle üle nädalavahetusel mõtlesin tekkis mul paralleel eluga Nõuka ajal, kus inimesed pidid teatud asju levitama käest kätte, sest vaba ajakirjandust ei olnud. Olukord on täna sama, inimesed levitavad käest kätte ( lingist linki ) blogisid, sotsiaalmeedia keskkonnas olevaid gruppe, suhtlevad foorumites. See on andnud neile võimaluse saastameediast eemalduda, tunda huvi selle vastu, mille vastu nad tegelikult huvi tunnevad, ilma et neile mingi ilmatüdruku uskumatuid seiklusi lisaks võiku peale määritakse. Eksisteerib põrandaalune ja avalik info, kuigi esimese kasutamise eest ei panda enam kinni. Samas selle teise kritiseerimise korral ei saa kunagi lõpuni kindel olla kas sind lüüakse avalikult risti, sulle kustakse taskusse ja pillutakse kividega ( sõnadega ) surnuks või läheb seekord kergemini.

Nii et kõik neljanda võimu esindajad, kes te naudite oma võimu kasutada kanalit ja anda rahvale teada, kuidas teie asjast aru saate - nautigem sõnavabadust! Ärge hoidke ennast tagasi - MÜÜK on see sõna, millest sõnavabadus alguse saab. (Ma ei hakka nime nimetama, kellel sõna MÜÜK tegelikult kuulub. Eelmine kord, kui ma seda tegin, ta helistas mulle ja ütles, et tema pole seda öelnud - aga tal on see sõna talla alla tätoveeritud, eestikas, isegi kui see on sütel kõndimisest ja klaasikildudel hüplemisest natuke kulunud). Nautige sõnavabadust! Ja andku andeks need ajakirjanikud, kes oma ametist lugu peavad, ärge võtke solvuda - MMMÜÜÜÜÜÜKK!

Jutu algus on siin: kuna mitmed inimesed hakkasid nõudma, et ma kirjutaksin, siis kuidas sa siis kirjutamata jätad, kuigi nagu ütles seltsimees Tasku filmist "Viini Postmark" - "käsu peale ei ütle mina mitte üht sõna!", ei vaja mina kellegi käsku. Lihtsalt viimaste nädalate tempo on ajuvabalt kiire, samas on toimub põnevaid asju nii elus, kui ühiskonnas, millest tahaks jõuda kirjutada. Loodan, et järgmises postituses saan kirjutada Sadama Turust, et leping on sõlmitud ja et saab hakata avalikult rääkima.

Lugu tennisest.

2010-04-30T08:02:00.000+03:00

Austusest nende inimeste ees, kes blogi loevad, riputan üles kirjatöö, mis minult telliti. Kuna ma ei ole päris kirjutaja, siis on ikka hea meel, kui hobikorras tehtud asjad suurde ilma jõuavad. Allolev lugu ilmub kohe ajakirjas Tennis. Lugu on pikk, ei pea lugema, see on rohkem neile, kes tennist mängivad:)

Neile, kes veel tennist ei mängi.

Kui teile sattus see ajakiri kätte ja te ise veel ei mängi, aga suur huvi on tennisemaailma sisse astuda, siis mõelge veelkord järele, kas ikka tasub! Lihtsam on valida mingi muu spordiala, millest on rohkem tervisele kasu ja mis ei ole nii tehniline.
See ei ole mingi vandenõu hoidmaks uusi alaga liitujaid väljakutelt eemale, et staazikad mängijad saaksid omale väljaku, kui neil see vähegi pähe tuleb, see on lihtsalt kaine arvestus ja mure elanikkonna vaimse ja füüsilise tervise pärast. See mäng võib muuta teie elu, kindlasti sattute arstide juurde, kellest enamus on ortopeedid, kui veab, siis teid opereerima ei pea, kuid tõenäosus on suur. Järgnevalt ainult lühike kirjeldus, miks te ei peaks tennist mängima.

Kui te olete kriglik inimene, siis on teie vaba aeg tennisega sisustatud, sinna ei mahu suurt midagi muud, sest normaalseks üksikmänguks on vaja koos minekute ja tulekutega 2 tundi ja paarismänguks 3 tundi, siis tunnete ennast hästi ja olete saanud piisava koormuse. Kui teie erialal töötamine võimaldab teil paindlikku graafikut, siis on ka osad päevad sisustatud, sest treenerid väga õhtuti teie peale oma aega ei raiska, seega läheb mõnel päeval ka tööajast 1,5 tundi kaotsi. Kui te tahate, et kodus ei tekiks probleeme, et te olete nädalavahetustel võistlustel, õhtuti kadunud ja terve elamine on täis teie tenniseriideid, mis on just pesust tulnud või sinna minemas, siis te peate olema suhtes teise tennisemängijaga või inimesega, kellel on väga suur empaatia võime, saamaks aru, mida te tunnete, kui teile öeldakse, et läheks täna kinno “Ok! Läheme, aga ma tulen hiljem järgi, mul on mäng!”. Igatahes võite kindel olla, et varem või hiljem tuleb teie harrastusest pahandus. Proovige nädalast nädalasse selgitada oma kaaslasele, et te lähete ööturniirile või mix tourile või hoopis teise linna liigat mängima. Väga kaua seda asja naeratades vastu ei võeta. Nii et targem viis sellest jamast välja tulla on veenda ka kaaslast mängima.

Siit järgneb uus õnnetus. Kui te ära veensite, et oma elu kergemaks teha, siis peate ka välja kannatama, et teil tuleb aegajalt palli ette lüüa, kannatades välja, et te ise ühtegi lööki teha ei saa ja lohakalt lüüa ka ei tohi, sest muidu ei ole kaaslasel võimalik trenni teha. Igatahes on tegemist alaga, mis viib raha välja kordades rohkem, kui heas restoranis söömine. Kes tahab spordi arvelt kokku hoida, siis võiks ujumist harrastada, prillid ja ujumisriided väga suur kulu ei ole. Enne kui ma hoitan teid selle eest, kuidas tennis teile füüsiliselt mõjub, annan paar vihjet, mis teie peas toimuma hakkab.

Teil on pidev tujukõikumine. Kui te võidate, siis võite eufoorias olles sõpradele välja teha, arvestamata koguseid ja hindu. Lapsed saavad teie käest mida tahavad, nad võivad oma keeli ja kulme augustada, tätokaid teha või üldse mitte kooli minna. Te olete maailma parim kaaslane, kuigi keegi ei viitsi teie juttu perekonnas kuulata. Muud teemat väga ei arendata, kui et mis täpselt settidega juhtus. Kuidas te algul käima ei saanud, kuidas te sellest välja tulite ja kiiresse lõppu jõudsite. Kuidas tie break juba kindlalt teile tuli ja kuidas see teie vastasele mõjus. Kuidas serv töötas, kuidas vastane teie kindlaid sees palle outi luges, kuid vaatamata sellele pähe sai, Kuidas te olete super vormis, tagakäsi toimib, jalad on paigas ja te võite kõik, kes vastu tulevad läbi klobida, isegi kui te mängite lõhkise spanniga. Te ise arvate muidugi, et kõiki huvitab, teie lugu, võite kindlad olla, teie naine/mees on ainult sõbralikult viisakas, noogutades kaasa ja mõeldes oma mõtteid. Kuna ta ei kuula teid tegelikult, siis ta ka ei pahanda, kui te järgmine päev seda lugu uuesti räägite, te ise ka enam ei mäleta, kellele te rääkisite ja kellele pole veel jõudnud rääkida. See kõik kordub, kuni te saate kellegi käest väljakul tappa, eriti kellegi käest, keda te arvasite, et te peaksite võitma. Nüüd on hoopis teine olukord, te kaotasite, kaotasite täiesti võidetava mängu, vastasele, kes on jumala keskpärane, keda te olete võitnud, c’moon, kuidas see saab võimalik olla! OK! Teil oli kehv päev, no nii palju pole keegi veel elus kobistanud, kui see vastane täna - 100 korda raamiga, 100 korda joont! Kurat, ja need pallid olid ju ülemõistue kehvad, täiesti ebardliku põrkega! Jõuate koju, kõigile on juba ukselt selge, et täna ei maksa silma alla sattuda.
Teile ei maitse toit, telekast ei tule midagi, aga pulti te käest ära ei anna. Kui keegi midagi ütleb, siis te ei vaevu vastama, vaid vaatate kala näoga telekast reklaame. Tennisekott seisab nurgas hommikuni, ( kui kaotus oli päris räme, siis ka järgmise päeva õhtuni), nii et selles tekivad uued eluvormid ja teil endal on ka järgmine päev päris ebamugav asju kotist välja võtta. Te lubate endale, et ei mängi enam tükk aega, aga läheb mööda 24 tundi ja nii kui keegi helistab ja mängima kutsub, olete jälle väljakul, kõik algab otsat peale.

Nagu lubatud, kirjeldan ka teiega toimuvaid füüsilis muutusi. Kui keegi tahab kaalust alla võtta, siis on mõistlik tennis unustada. See pole küll nüüd spordiala, mis sihvakaks ja plastiliseks teeb. Ja kui te mängite 3-4 korda nädalas, sest vähem pole nagu mõtet, siis ei jää teil aega veel kestvusaladega tegelda, kuigi keha seda vajaks kompenseerimaks nende lihaste ülepinget, mis tennises kogu aeg töös on. Fakt on see, et teie reketit hoidev käsi on kolmandiku võrra suurem, nii et see paistab eemalt välja. Ma võin rannas vabalt inimesele peale vaadates öelda, et ta mängib tennist. Teie õlad lähevad laiemaks, nii, et te peate iga aasta uued triiksärgid ostma, mis iseensest meeste puhul polegi nii paha. Kui teil aga juba on loomupoolest laiemad õlad, siis hakkate seintelt fonotelefone maha ajama ja põrkate pidevalt mööbli vastu. Teie jalad lähevad pidevast kiirendamisest lihasesse ja te venitate pidevalt oma õlgu ja käsi, sest need on kogu aeg pinges. Nagu juba öeldud, satute te varem või hiljem arstide juurde. On see siis vasak põlv, ranne, küünarnukk, õlg või selg. Võib juhtuda ka, et teist saab kompulsiivse häirega skisofreenik, te hakkate igasugu joontelt palli jälgi otsima ja te kordate omaette olles 15/30, tasa mäng, edu väljas, seni, kuni te kellegile vahele jääte ja teile abi proovitakse anda.

Nii et mõelge enne, kui te tennist hakkate mängima, kas poleks lihtsam siiski laulukoori või rahvatantsu ringi minna. Uskuge mind neil on ka oma klubid ja üritused, kus te saate ennast välja elada. Võibolla korraldavad nad mõnel soojemal maal ka laagri ja tantsuturniiri,

Kui te siiski otsustate seda ala harrastada ja te peate vastu esiemesed paar aastat, kus te normaalseid turniire mängida ei saa, siis olete te avanud ukse maailma, kust enam välja ei saa. Te saate omale palju uusi sõpru, pigem on need küll sekti liikmed, kes kohtuvad ikka ja jälle turniiridel, väljakutel, garderoobides ja kellel alati on midagi lõbusat öelda, kes on rõõmsameelsed ja kirglikud inimesed. Kelle peale võite loota ka oma tavaelus, kellega on võimalik äri ajada, abi paluda või nõu küsida. Nii et mõelge ennem, kui te tennist mängima hakkate, kas ikka tasub.

Tauri Sumberg

Eesti vs. Radikaribi linnake.

2010-04-24T19:55:00.000+03:00

Kuna mu poeg avastas Pixari filmi Autod, siis pidin seda juba teist korda algusest lõpuni vaatama. See oli üle hulga aja päris kvaliteetne meelelahutus. Jäin pärast filmi mõtlema, toode ise oli nagu muinasjutt ikka - rääkis headusest, sõprusest, armastusest. Pahad on pahad ja head on head. Selle juures oli aga põhiteemana kolkalinnas toimuv lootusetu elu. Linn, mis kunagi hiilgas on väljasuremas, sest keegi sinna ei satu, ometi elavad ja toimetavad seal inimesed ( vabandust autod), kes mingil põhjusel on sinna unustatud kohta pidama jäänud. Kuigi tegevus toimus Ameerikas, kus kunagine road 66 suri välja, kui kiirtee 40 käivitus, siis paralleel Eestiga on tugev. No mis Eestiga ükskõik, mis riigiga. Ameerika manner on lihtsalt suur, kontrastid on kordades võimsamad. Neid kõrval asuvaid linnakesi pole nagu kellegile vaja. Isegi suuremad linnad surevad välja. Käisin mõned aastad tagasi Montrealis, kunagine Olümpialinn kahaneb iga aastaga, sadamaala, kus kunagi Expo paiknes, on tühje tondilosse täis, viaduktid on lagunenud ja seisavad tühjalt...

Käisin eelmine suvi koos sõbraga tema tütart suvelaagrisse viimas. Laager toimus suuremas külas, paarkümmned kilti Tallinn-Pärnu maanteelt eemal, kohas nimega Vana Vigala. Selliseid kohti on Eesti sadu, natuke räämas, trööstitud, ometi elavad seal inimesed, kes ajavad oma igapäeva asju ja proovivad oma murede ja rõõmudega hakkama saada. Kunagi oli aeg, kus selles kohas käis elu, sellest on järgi suurepärane mõisa ansambel, küla keskus. Aga rahvast ei kusagil ja keegi sinna niisama just sisse ei põika, kuna "suur tee" on üsna kaugel. Nüüd tullakse Riiast ja tehakse Pärnus hädapärast peatus, et tankida ja kohvi juua. Kunagi olid sellised kohad nagu Lihula ja Virtsu päris õitsvad paigad. Minge sõitke täna Lihulasse ja tehke tunni ajane peatus, saate päris hea ülevaate, milline on elu ühes kõrvalises Eesti paigas. Ainult, et teil pole seda tundi, te olete kuhugi teel ja teil on kiire. Kõigil on.

Selles multikas tegelased armastasid oma linna. Kas meie armastame oma riiki? Pigem paistavad silma need, kellel on ükskõik. Meile on omane pigem alla lasta oma kangelased, nii need, kes on kodust kaugel, aga teevad oma eduga Eestile au, kui need, kes on kohapeal. Olgu selleks siis sportlased, modellid, lauljad, ettevõtjad, kultuuritegelased kes on maailmas edukalt hakkama on saanud. Ka oma väikses koduriigis ona vaja üksteist tümitada ja parastada, kui kellegil midagi juhtub. Me ei tunne uhkust, kui keegi meist midagi saavutab. Me ei tunne uhkust oma riigi üle, pigem on piinlik. Me vaatame pealt, kuidas parlamendi liikmed lagastavad seda institutsiooni. Kuidas ametnikud ülbitsevad või molutavad meie makstud raha eest. Kuidas poliitikud isiklike ambitsioonide rahuldamiseks ja võimuihast manipuleerivad massiga, lõhestades riiki ja rahvast. Me võtame selle teadmiseks, see on ju demokraatia - rahva võim. Me läheme ja anname valimistel oma hääle, mille tulemusena saab selle mingi parteitempel, sest selline on valimisseadus ja me lepime sellega.

Ma ei üldista, loomulikult on ka aadetega poliitikuid, tublisid ametnike, kuid nendest ei piisa, et muuta seda riiki paremaks, teha seda kiiremini, julgemalt. Me ajame taga Soomet nagu loll koer oma saba ja naudime seda, et Läti on sitemas seisus. Mõtlemata, mis meist ülehomme saab!? Kuidas me konkureerime teiste sarnaste maanteelt eemal olevate linnadega. Meil ei ole piisavalt ambitsiooni, loovust, julgust. Me otsime mingit kuradi Nokiat. Selle asemel, et olla erinev, sellega rahul ja selle üle uhke. Me vajame oma Pikne McQueeni, kes meid liidaks, kelle üle võiks uhke olla. Loodame, et ta siis millalgi välja ilmub ja Radikaribi linna nimega Eesti käima tõmbab.

Tauri Sumberg

Kiri Toomasele sõgedate külla.

2010-04-12T10:31:00.000+03:00

Hea sõber Toomas!

Tahan sind tänada nende kahe väga põneva õhtu eest. Sinu püsimatu meel, on sundinud sind avama uksi, et täita oma unistusi, otsimaks meelerahu. Sina oled üks neid inimesi, kes mulle õpetavad, et ettevõtlikus viib teekonnale. Pole vahet, kas sinu alguses paika pandud eesmärk saavutatakse, kindel on see, et sellel teekonnal juhtub nii mõndagi. Tihti selgub rännaku käigus, et esialgne eesmärk ei olegi nii oluline...

Kuna seda blogi loevad minu suureks üllatuseks väga palju erinevaid inimesi, siis pean ma selgitama, millest on jutt. Mul on üks sõber Toomas, kes kolis mõnda aega tagasi Tallinnast Saaremaale, kellel sai linna elust ja rattas olemisest kõrini ja kes otsustas teha seda, mis talle meeldib. Lisaks elumuutusele, võttis sõber kätte ja hakkas kitarri õppima. Kohe tõsiselt võttis kätte, käies endast 15 aastat noorematega kitarrilaagrites, põdemata, et nooremad teda alguses veits imelikuks pidasid. Tema kirg nakatas ka teisi sõpru, tänaseks nad väljendavad ennast muusikalise kollektiivina ( Valter Ojakääru tsitaadi lõpp:). Lisaks avas Toomas Kuressaares koos naise Anksu ja sõber Kärdiga kauplus-kohviku Sadhu, milles polekski midagi väga erilist, ikka avatakse maailmas kohvikuid, aga tema kirg muusika vastu leidis uue väljundi. Ta käivitas ürituste sarja Sadhu Jam, kus need inimesed, kes alles alustavad lavateed, saavad võimaluse publiku ees esineda. Mis sama oluline, ka need, kellel on annet, kuid ei ole professionaalid, saavad adrekat maitsta, mis tekib, kui kümmned silmapaarid sulle lava peal olles vastu vaatavad.

... tulles tagasi sõgedate küla kirja juurde, tahan sind tänada Toomas, mitte ainult selle eest, et sa andsid mulle võimaluse veeta oma nädalavahetus kuradi hästi. Ma tahan sind tänada nende noorte kohalike inimeste nimel, kes saavad võimaluse, minna lavale ja teha koos muusikat. Nende hulgas on tõsiselt andekaid noori, võta kasvõi see kutt, kes bassi mängis - kuradi hästi pani. Mis oleks nende noorte väljund, kui sa seda ei teeks? No eks midagi ikka oleks, aga mitte sellises kohas, sellise kirgliku publiku ees.

Tänan sind ka nende inimeste nimel, kes on teistpool joont, nende nimel, kes moodustavad publiku. Sa oled loonud sõpradele võimaluse tulla kokku tihedamalt, kui lihtsalt sünnipäeva puhul. See on miski, mida täiskasvanutel tihti ei ole, niisama me võime kõik klaasid käes ringis lakkuda ja muliseda, aga see pole see! Emotsionaalselt on publikul sama tugev elamus, kui neil, kes lava peal. Minul võttis Imre enda esituses tehtud "Meile kuulub see päev", silma märjaks. Sellises väikses kohas, nende inimeste ees, sellel hetkel, oli see lugu nii emotsionaalne, lihtne ja soe.

No ja õed Tahedad ( nimi muudetud), mõlemad peaksid tegema seda asja suurele publikule, aga asja võlu on just selles, et seda ei tehta suurelt, seda ei tehta kommertsiks, et see jääb inimestele, et see ei lähe tööks ja rutiinseks kohustuseks.

Mis edasi saab? Kindlasti on sul unistus, kuidas see lugu edasi läheb. Mitte enam publiku jaoks, sinu enda jaoks. Meie jaoks lõppes selle korraga see lugu ära, meie kätes pole suurt midagi, inimesed peavad ootama järgmist korda. Sinu jaoks algab uuesti uue ürituse planeerimine ja klaarimine. Sul ei ole kellegile väga kurta ka peale Anksu ja Kärdi, et kui palju jama sellega kaasneb, kahtlen, kas sa neilegi eriti kurdad, sa pole viriseja tüüp. Seda raskem on neid asju teha, igasugu ürituse tegemine nõuab detailidega tegelemist, niisama ei juhtu midagi. Tahaksin sulle selle teise poole nimel öelda, no nende nimel, kes tulevad ja kõik rummi ära joovad, et me täname, et sa seda teed, mis sest, et me seda sulle alati väga selgelt ei ütle. See on meie jaoks tähtis, sa annad meile midagi, mida me ise ei suuda teha - sa annad võimaluse aru saada, et elu on ilus, et meil on palju sõpru ümberringi, kes hoolivad üksteisest.

Paljude kohal käinute nimel ja eest tänades,
Tauri

Kevade - Eesti Harry Potter.

2010-04-03T09:58:00.000+03:00

Luts oli geenius! Raamat, kui see on hea, on alati filmist parem, aga polnud filmi vaadanud pikka aega, mis aitas uusi detaile leida. Näiteks lükkas Köster papa Kiire poolt pakutud veini tagasi ja lasi omale viina valada sellise liigutusega, et oli selgelt näha, et jumalasulane pitsi sisse naljalt ei sülita.

Lutsu geniaalus seisnes inimtüüpide kirjeldamises, kus igaüks võis ennast ära tunda. Mille peale polnud aga kungai mõelnud, oli naiste raamatus kajastamise vähesus. Polnud ühtegi tegelast, peale ühe, kes oli ka straight - forward iseloomuga. Kas keegi mäletab mõnda koolitüdruku nägu sellest filmist, peale Teele? Rezisöör oli filmis osavalt valinud muud tüdrukud täiesti ilmetud, et üks silma paistaks. Polnud varem selle peale mõelnud, aga stseen, kus Imelik poiste magamistoas kannelt mängib ja tüdrukud uksevahelt sisse hakkavad üks haaval tulema, andis hea pildi. Esimene tüdruk, täiesti nime ja näota, siis Teele, Eesti iluslapse musternäidis, kolmas tüdruk, sama hall kui sein, neljas tüdruk, OK, ta oli blond ja natuke lühem. No point selles, et polnudki selles klassis rohkem potentsiaaliga naisi:)! Kogu suhete virr-varr toimis ühe naise ümber. Kindlasti oli Lestal ja Visakul ka omad ihalusobjektid ja seoses sellega toimuv traagika. Ma kahtlustan, et Lestal oli oluliselt rohkem karismaatilist powerit, kui Tõnissonil endal, keda kottis ainult muistne Eesti vabadusvõitlus ja mämm. No väidetavalt oli Luts Lesta proto ja kes see ikka oma noorpõlve traagikat laiali laotada tahab.

Film on selle võrra hull asi, et jäädvustab inimese antud ajahetkel ja pikaks ajaks. Nende peategelaste elu muutis selle filmi tegemine pöördumatult. Kogu triloogia omakorda on selline, et inimesi on muudes rollides väga raske ette kujutada. Ain Lutsepp on geniaalne näitleja, aga teda märgatakse alles nüüd, kui viimasest filmist on aastakümneid möödas. Huvitav, millal julgeb keegi teha uue Kevade ja ka muud järjed otsa, et vabastada ostäitjad oma "needusest"? Kui üldse selline asi kunagi juhtub.

Laste suureks sirgumine ekraanil jääb alati müstiliseks vaatepildiks. Harry Potteri saaga on neist täna kõige ehedam, sellega on ühe seltskonna suureks sirgumine pandud eluks ajaks pildile. Huvitav, kuidas selle filmi kangelased oma rollidest välja tulevad? Kas nad jäävad ka eluks ajaks lõksu, nagu Aarne Laanemets jäi Tootsi lõksu? Või saavad nad eraldiseisvalt rollid, mis aitavad neil lapsepõlvest toimunud muinasjutust üle saada, mis on veel suuremad? Milliste tunnetega vaatavad filmi need Kevade lapsed, kes täna on 50 millegiga ja kas nad kahetsevad, et elu neile rohkem rolle ei andnud või on hoopis õnnelikud selle üle, et nad pääsesid kergelt?

Tauri Sumberg

Aeg ja julgus seda kasutada.

2010-03-30T19:54:00.000+03:00

Hiljuti teatas mulle üks sõber, et tema tahaks minna vaatama Jüri Naela tantsuetendust, kuna selles tõstetakse tema jaoks olulised küsimused. Nendeks küsimusteks on miks ma eksisteerin, mis on elu mõte ja mis edasi saab, kui pool on käidud. Pole just tavaline, et keskikka jõudnud mees, kahe lapse isa, tahaks minna vaatama moderntantsu etendust. Mees, keda ma pidasin oma sõpradest kõige praktilisemaks, kellel on väga tugev enesedistsipliin, tugev tahe ja paigas väärtushinnangud, väljendas kõige selgemalt muret keskeakriisi saabumise pärast.

Algul ma pidasin seda naljakaks, aga see pani mind järele mõtlema, et kas ma ise suudan nendele küsimustele vastata. Isegi, kui suudan, kas ma tegelikult ka vastavalt elan. Natuke selle kasti serva nihutades tuli hirm peale, et parem on mitte väga sügavale piiluda, võib halvasti lõppeda. Halvasti selles mõttes, et tuleb elukorraldust muutma hakata. Tegemist on korraliku mõistatusega, mida sobib paremini kirjeldama Lewis Carroll'i Alice Imedemaalt pärit tsitaat:
"Kumba tee ma pean valima"?, küsis Alice. "Sõltub sellest, kuhu sa tahad minna!", vastas Chesire Kass.

Siiamaani spekuleeritakse, et kas matemaatikust kirjanik oli hull või oli kõva laksu all, kui ta seda kirjutas! (Ma ei hakka kirjeldama, milles teda veel kahtlustati, kellel huvi uurib ise välja). See raamat on üldse selliseid paradokse täis, et ainult lapsed saavad sellest aru, täiskasvanute jaoks on tegemist keelatud kirjandusega, see on liiga deep. Igasugune mõtlemine on muidugi kasulik, proovige siis mõelda, kuhu te tahate minna! Millised on eesmärgid ja millised on teed nende saavutamiseks, jutt on isiklikust elust, mitte eelarve täitmisest või strateegia elluviimisest. Pole kerge või mis?!:)

Tauri Sumberg

Aus olla ?! Ei pigem vaikida!

2010-03-24T08:24:00.000+02:00

Inimesel on loomuomane soov teistele meeldida, kuna ta on võimeline hindama head ja halba, siis ta saab aru, mis talle kasulik on. Oma arvamuse aus väljaütlemine ei ole mõistlik, me ei ela Vanas Roomas, kus väideldi. Meil pole aega süveneda, kes arvab teisiti, kui mina, on idioot, ma ei peagi süvnema, miks ta teisiti arvab! Eriti põlastusväärsed on need, kelle hinnangud ei ühti enamuse arvamusega. Enamus lepib sellega, millega lepib enamus, sest ta on enamus - mass ei saa eksida! Kui enamusele Eesti inimestele meeldib Reporter ja Seitsmesed uudised, siis kütame seda formaati ja naudime 27 aastase inimese poolt kirjutatud elulooraamatu avaldamisest tehtud uudist või vaatame kuidas Kati Murutar koos hobustega Pärnumaal elab.

No muidugi ma vahetan kanalit ja vaatan samal ajal 70'date sarja "The Pressuaders", mis on nii meeldivalt naiivne, et mu kahe aastane poeg ka igeme paljaks ajab, kui tõsine action stseen toimub. Samas Eestis on muid asju ka toimumas, kui käsikaameraga võetud võtted külahulludest, kes on ennast täis joonud või reede õhtune "tõsine" kaklus Hollywoodi ees. Aa, no mis sellest ikka, minu eesmärk ei ole siin Jerry Maguierit teha, joostes sajaga vastu seina, ma tahtsin öelda, et ärge kartke. Ärge kartke olla aus iseenda vastu ja öelda seda, mida te tegelikult arvate! Kui te just poliitik ei ole.

Kui te juhite inimesi, siis te ei saa lähtuda sellest, mis teie alluvatele meeldib. Kuigi teil on surematu soov olla populaarne ja armastatud. Kuid teil ei ole põhjust ka olla betoon-printsipiaalne ja sõita inimestest üle, kuna te olete siin selleks, et kaitsta omanike huve, eelarvet, tegevusplaani või kurat teab mida. Jääge inimeseks ja mida inimesed erinevalt teistest loomadest teevad - nad räägivad oma liigikaaslastega. Ma olen viimastel kuudel järjest näinud liigsest juhi printsipiaalsusest tingitud õnnetusi, viimane lõppes juhi jaoks töökoha kaotamisega, sest ta ei olnud võimeline suhtlema, selle asemel ta kirjutas nii omanikule, kui alluvatele. Suhtlus toimus ainult nendega, kellega meeldivussuhe oli vastastikune ehk siis nendega, kes pidasid targemaks noogutada ja naeratada, mida iganes juht tegi. Kui te olete alluv, siis aidake oma juhil aru saada, et inimestega normaalsel kujul suhtlemine tuleb eesmärkide saavutamisel kasuks. ( Kui nüüd keegi sellepärast kinga saab, et ta julgeb juhile head nõu anda, siis andke mulle ka teada:)

Aus olla pole kerge, esmalt on vaja endaga sõber olla ja olla armastatud sellisena nagu sa oled oma lähedaste ja sõprade poolt. Ka oma sõpru tuleb võtta sellisena nagu nad on, oma puuduste ja voorustega, need on teie sõbrad. Kui keegi teie sõpradest läheb teles otsesaatesse laulma ja seal just kõige paremini ei lähe, ei ole põhjust talle valetada, et oi küll oli lahe ja sa oled nii tubli ja julge. Inimene ise tunneb ka, et natsa viltu läks, võiks aidata mõelda, mida teha, et sellest olukorrast välja tulla. Kui just tegemist ei ole poliitikuga, sest nemad on väga õnnelikud inimesed, sest neil puudub vähemgi enesekriitika, mis teeb elu väga kergeks. Nad võivad süüdimatult valetada, nad võivad igasugu iba ajada ja nad võivad kõikides võimalikes saadetes laulda ja tantsida. Üks võttis kätte ja esines lauluga oma partei üldkoosolekul, mis jättis kogu sellest parteist lasteaia mulje. Kujutage ette, kuidas Rootsi endine peaminister Carl Bildt partei aastakoosolekul esineks ABBA lauluga "Take a chance on me".

Nii, et ärge arvustage neid, kes teie arvamust ei jaga, neil on lihtsalt oma arvamus. Nad on vähemalt ausad ja ütlevad selle välja. Aidake oma sõpru, kui nad abi vajavad, mitte ärge vaadake eemalt, kui mõni asi viltu läheb.

Kõikide laulvate ja tantsivate poliitikute suur austaja,
Tauri Sumberg

Eestlane, sakslane, venelane...

2010-03-17T19:20:00.000+02:00

Mis iganes lugu nüüd ei järgne on sterotüüpid teie peas juba selged, sakslane on loll, venelane täitsa idioot ja tark eestlane tuleb alati pasast välja.

Olles töötanud aastaid eesti rahvusest inimestega, võis inimestel vahet teha selle järgi, mis linnast nad tulid. Tartlased teevad "tohutult tarka nalja", nii et praktilisel inimesel tõmbuvad käed rusikasse, Pärnakad hoiavad kõik kokku ja Tallinnlased vaatavad immigrante, kui loomi, et te ei oska ju noa ja kahvliga süüa ja näete esimest korda elus trammi.

Täna pidin nentima, et venelastega töötamine on ettearvamatult huvitav. Nad on hiigla emotsionaalsed, mis kõige üllatavam, neil on respekt ülemusesse sisse kodeeritud. Nad said shoki, kui ma palusin ennast sviidist tavatuppa tõsta, sest kõik sviidid olid müüdud. Nad tahavad järjekindalt teietada, seda muuta ei ole võimalik, nad ei saa aru ja arvavad, et mul on midagi viga. Täna oli sous chefil sünnipäev, kutt küpsetas sellise kringli, mida kurat ei näe ka nendes filmides, mis näitavad kohvikuid enne II maailmasõda, nii hiigla hea. Tuli kontorisse tänas kõiki, et ta saab seda tööd teha, lõikas kõigile kringlit, ei pakkunud üle, väga hea mulje jäi inimesest. Ma pole midagi sellist 18 aastase teenidusettevõttes olemise jooksul näinud.

Well, hotell või ükskõik milline teenindusasutus, ei saa toimida, kui üks või teine mutter oma vahel ei tööta. Saab, aga teenindus kannatab, õhkkond samuti. Seepärast ei ole korralikus majas vahet, mis sugu, seksuaalne orientatsioon, rass, rahvus, usk kellegiga kaasas käib, töö on vaja ära teha. Enamasti saab tehtud ka, mõnikord ikka juhtub, et keegi poetab pisara. Nii et, kui võimalus on, öelge kui keegi teeb midagi hästi ja proovige oma eelarvamused maha suruda, et naised on lollid ja tartlased on imelikud, saate jõed voolama ja kivid veerema. Samas tuleb tõdeda, et vanema põlvkonna lätlaste ja venelaste vaheline lõhe on suurem, kui meil Eestis. Me oleme ikka suuremad kivinäod ja näitame vähem välja.

Homme tuleb Albertisse Läti president, saab siis näha, mis mees on:)

Tauri Sumberg

Estonian Air Baltic

2010-03-16T12:27:00.000+02:00

Riias tuli hommikul maha 20 cm värsket lund, seda tipptunni ajal, tekitas meeldiva kaose ja ajas kindlustusfirmade omanikud voodist välja. Aga tühja sellest ilmast, pole meie kätes!

Kui meie räägime Estonian Air'i vähestest otseühendustest ja sellest, et Air Baltic võtab turgu, siis Lätis on kohalik lennufirma samas staatuses, mis Napoleon prantslastele. Nad on kangelased! See on ettevõte, mis aitab lätlastel säilitada rahvusliku uhkust. Bertolt Flick on messias, mis sellest, et mehe palk on pool milli eesti raha kuus, kangelastele tulebki maksta, nad väärivad seda! Nii nad vähemalt arvavad, kuigi on ka kahtlejaid ja kadedaid.

See on osa slaavi mentaliteedist, kus kangelased on need, kellel on rohkem toorest seksuaalset pauerit, kui need kellel on kaks kõrgharidust -moodne aeg. Kas teie teate EA presidendi nime? Kas te teate, kui palju ta palka saab? Me ei tea, kuidas Air Balticu lugu lõppeb, kas nad selle agressiivse käitumisega ka ellu jäävad, hetkel on nad kangelased, Lätis vähemalt.

Nagu Arnold Rüütel ütles, tänapäeva lendamine on suurte inimmasside liigutamine ühest punktist teise. Pole midagi öelda, kentsakas lause, aga tõsi ta on. Tegemist on transpordiga ja transporti mõjutab kõige rohkem hind. Ühe ettevõtte strateegia on käituda hinnapõhiselt ja teise ettevõtte strateegia on käituda esmalt kvaliteedi põhiselt ja siis hinnapõhiselt - mis te arvate kumb võidab?

Igatahes on tegemist raske olukorraga Tallinna jaoks. Me peame saama otseühendused muude Euroopa linnadega, muidu oleme me samas staatuses Euroopas nagu on Kuressaare lennujaam Tallinna lennujaama jaoks - tüütu ääremaa. Lendamises pole enam ammu midagi glamuurset, et oi kui tore, lennukis saab süüa, fantastiline! Kontinentide vahelistel lendudel äriklassis lennates on tunne, et pole viga, elada võib. Kui lend kestab 2 tundi, siis parem on, kui seda toitu, mille kvaliteet on juba ette arvatav, ei pakutaks, keegi ei sure nälga või janusse. Aga anna inimestele võimalus sõita 600 krooniga kuhugi Euroopasse, nad võtavad selle pakkumise vastu ja söövad lennujaamas. Odavlennufirmade turule tuleks muutis seda äri metsikult, lennuki täituvus loeb, täituvus on hinnast sõltuv. Seepärast on Estonian Air'i keskendumine teenindusele veel riskantsem, kui Air Balticu uute liinide avamine. Või mis?

Tauri

Kolimine

2010-03-15T08:19:00.000+02:00

Juhan Viidingul on sellise pealkirjaga luuletus, mis lõppes sõnadega -
nüüd kui Tsirkus teise linna kolib, vana lõvi klouni ära sööb.

Ma kolisin osa tööd ajutiselt teise linna - Riiga, nii et ülekantud tähenduses Tsirkus natuke kolis. Kirjutan sissekannet teel olles, kaaslasteks inimesed, kes lähevad tilkuvasse ja sopasesse Läti pealinna oma kohustust täitma. Enda eest kirjutamine võimaldab öelda asju lihtsamalt. Teili Meil on seotud minu enda isikuga, mõeldud neile, kellest ma hoolin, kes mulle elus korda lähevad, isegi kui ma nendega iga päev või iga nädal ühenduses ei ole.

Klaarime algatuseks paar asja ära, mis võib neid inimesi segama hakata, kes satuvad siia lehele GOSPA blogist. Ma ei juhi GOSPA't enam tükk aega, küll aga olen endiselt seotud. Inimestel on selektiivne mälu, olen sarnases olukorras olnud ka eelnevalt, inimesed teavad seda, mida nad tahavad teada. Paljud arvavad, et ma elan Saaremaal ja juhin hotelli. Pole kunagi elanud, olen selle hotelli käivitanud ja aeg-ajalt seda juhtinud, kui mingil põhjusel on maja ilma juhita olnud. No jumal temga, uskugu mida tahavad, hea kui mu pere ja sõbrad aru saavad, kus ma olen ja mida ma teen. Kuigi, kui ma pean mõnele neist selgitama, mis tööd ma teen, siis ma jään ise ka hätta.

Ma ei tea kui mitmes kord viimaste aastate jooksul ma ütlen, et see jääb viimaseks korraks - "see" on hotelli juhtimise ülevõtmine lühikeseks nn. in between perioodiks. Võtsin ajutiselt üle Albert Hotelli juhtimise. Enamus ei tea, et on selline päris suur hotell Riias, 250 tuba, kesklinn, turistiklass. Hotell on väga sarnane malevas toimuvale või ka suurele perekonnale. Sellel on oma elurütm, intriigid, kogu aeg on midagi juhtumas või juba juhtunud, mida peab klaarima. Tunnistan, et mulle Riias meeldib, mitte linna, vaid inimeste pärast. Olen pidanud inimesi juhtima juba lapsest saati, Põuavälgu komandör on raudselt mu CV's tähtsal kohal, samas pean ma juhi kohta kõige lollakamaks ametikohaks ja eriti nõme on olla suure ettevõtte juht. Need on sellised erilised tüübid, kes peavad saama tulemuse läbi inimeste ja samas seisma alandliult omaniku laua ees. Seepärast ma eelistan olla pigem väikese ettevõtte omanik, kui suure ettevõtte juht, kelle elu sõltub omaniku tujust, maailmavaatest või kurat teab millest, olgu jutt kui loll tahes, juht peab selle jama ellu viima.

Mulle lätlaste - venelaste emotsionaalsus sobib, ka see, et neil on alati kuklas plaan, kuidas sinu arvelt midagi tasku ajada ja sul peab olema plaan, kuidas seda teades neist tulemus kätte saada. Mulle meeldib seal, ma tean millal see ära lõppeb ja ma olen seal poole ajast, mis võimaldab mul tegeleda lisaks nende asjadega, mis mulle meeldivad.

Seega, neile kõigile, kes ei viitsi süveneda ( ma ise ka tihti ei viitsi ), midagi ei ole muutunud, ma olen edasi hotelli direktor Saaremaal, mida ma kunagi päriselt olnud ei ole. Ärge murdke pead! Ärge koormake ennast liigse jamaga, niigi on palju infot, mis kirjeldavad kurat teab mida! Neile, kes on "minu inimesed", ma kirjutan nendest asjadest, millega ma seotud olen, elust, inimestest, pehmest ehk teenuste ärist. Vabalt võib kaasa lüüa! Kes solvata tahavad, on ka teretulnud:), saab vastu öelda ja teistele ka näidata. Ma olen endiselt üks küünilisemaid inimesi sellel laiuskraadil, vanusega õpid seda lihtsalt varjama.

Jääge siis julgeks,

Tauri Sumberg
Teili Meil'i vastutav väljaandja.