Head raadiokuulajad!

Oleme oma lugudega jõudnud sinnamaale, et aeg on hakata kirjeldama elu Nõukogude Venemaal pärast Lenini surma.
Ärge nüüd ehmuge ega imestage, ma lihtsalt olen David Vseviov’i suur fän ja tema Müstiline Venemaa on mu ipodis esimese rss’na. Kui te väsite reporterist ja võsa petsist ära, siis võite seda kuulata, see on hiigla põnev, erit minusuguse jaoks, kes naudib ajaloosündmuste ja detailide kirjeldusi.
Mis siis toimus – suvi läks, kui unenägu, mängides ja joostes! Kummalisel kombel on see rida meeles väga paljudel inimestel, tundub, et see on üldse blogerite lemmik lause olgu nad siis koolilapsed või vanainimesed. Mul oli tükk tegu, et see luuletus üles leida, sest tahtsin aru saada, kes selle kirjutanud on, teile ka siis teadmiseks, et see on Kersti Merilaas. No igatahes on parem märk see, kui inimesed kirjutavad selle rea, kui et Juhan Liivi, Tulin linnast – tööd ei leidnud kusagilt.

Pole saanud mahti midagi öelda, followeride käest palun vabandust, lähemad sõbrad hakkasid muus suhtluses juba meelde tuletama, et mis jamad, mine kirjuta ka. Kellele sa ikka kurdada, et olen omale nii palju ette ahnitsenud, et ei jõua läbi närida. Sam turak!

Täna ei taha ma rääkida tegelikult elust pärast Lenini surma. Mõmiseks hoopis nii olulisel teemal, kui abielu. Naislugejad tõusid nüüd lausa püsti erutusest☺!
Käisin see suvi kahes pulmas, no olen ikka eelnevatel aegadel ka pulmas käinud, polnud esimene kord. Lihtsalt olen pidanud kuulama sellel suvel mitmeid arutelusid ja inimeste seisukohad erinevad totaalselt, seda nii vanuse, kui sugude lõikes.
Abielu, kui institutsioon nii keeruliseks tehtud, et iga terve mõistusega inimene, kellel on vähegi praktilist meelt, pole ainuüksi selle pärast nõus asja ettevõtma, et iga jumala kord, kui tahad notaris tehingut teha ( ja ettevõtluses tuleb seda üsna tihti ette ), pead abikaasa kaasa tassima. OK, on olemas muidugi võimalus, et tehakse eluaegne volitus, kus üks volitab teist, siis peab seda kaasas tassima. Lisaks volitusele peab kaasas tassima ka abielutunnistust, kui olete lahutatud, siis lahutustunnistust. No see pole muidugi põhjus, et nii tähtsat sammu tegemata jätta, eks pidev ebamugavus on asjasse sisse kirjutatud ka muudes põhjustes.
Nooremad inimesed saavad abieluvaralepingu sõlmimisest aru, see on suurim lehmakauplemise koht, aga no nagu tuleks teha, pole midagi kindlamat, kui muutused ja seda eriti inimeste tunnetes. Täiskasvanumad inimesed ei suuda üle saada selle lehmakauplemise praktilisest poolest, see ajab inimesi enne tülli, kui on paari mindud, lihtsam on seda keerulist toimingut edasi lükata. Loomulikult sellel, kelle varanduslik seis on parem, on eriti keeruline seletatada, et no mis me rahast räägime! Ükskõik, kust ei vaata, tundub rohkem selline teema, et mees peab oma armastuse märgiks naisega abielluma. Mehele see annab juurde teadmist, et sellega kaasneb vastutus ( mida keegi just vabatahtlikult ei võta), naisele annab see turvatunde, vähemalt nii nad väidavad. Lisaks saavad nad kleiti kanda, seda disainida, pidu planeerida, detailide kallal pusida ja nime vahetada ( seda viimast küll siis, kui oma nimi enam nii väga ei meeldi).
Inimesed on väga erinevad, ühed tunnevad suurt rõõmu, kui saavad pulmas ringi joosta muna lusika peal ja riietest ketti teha. Teised tunnevad suurt rõõmu, kui saavad pruutpaarile kibe karjuda ja siis lugeda vaestele njuuliveddidele üüüüüüüüüks, kaaaaaaaaks, koooooooooolm. Millegipärast peab pruutpaar siis püsti seisma ja kõigi ees kirglikult suudlema, millegi nii imeliku peale annab tulla, ime et ei pea laua peal vahekorda astuma.
Siis on kindaslti hulk mõisapulmasid, kus teema on sama, ainult vanad kombed on uude kangasse mässitud. Keskkond on teine, rahvas on vast püüdlikumalt riides, ikkagi väikekodanliku maailmavaate võimas esitlus. Kõik on ikka lõpuks sama moodi, on hulk ametite valimisi, parajalt taidlust, kapsast ja kartulit.
See kõik on omamoodi segu sellest, mida Hollywoodi filmidest nähtakse ja sellest, mida lapsepõlves kogetakse, kui vanematega koos pulmas käiakse.
Kuna inimesed ikka saavad kokku, siis on lootust ka edaspidi seda asja lähemalt vaadata, aga kahjuks see institutsioon, kui selline,on ikka tänapäeva mõistes pigem takistus, kui tohutu õnn. Nii, et arvatavasti inimesed teevad selle läbi suure armastuse märgiks. Soovin siinkohal palju õnnelike kooselu aastaid Katile ja Svenile ning Liinale ja Kristjanile. Kui lugejate hulgas on neid, kes just abiellusid, siis teile ka palju õnne.