Sõnavabadus

Tühja möla ajamiseks on igal poliitikul oma blogi, mida käib lugemas teine tühja möla ajaja, kes ise ei suuda kirjutada, kuigi see peaks olema tema töö - see inimene on AJAKIRJANIK. Nendest tahakski rääkida! ( loo sissejuhatus on jutu lõpus )

Loo alguses ma annan kõigile kohe teada, et ärge üldistage, mina katsun seda ka elus vähem teha - et kõik mehed ei ole sead ja naised litsid ( või vastupidi ), samuti eksisteerib päris häid ajakirjanike ja ka üsna kehvasid!

Olete tähelepannud, kuidas asjad muutvad ja arenevad koos teie vanuse kasvades või ka ühiskonna arenedes? Mäletate, kui pangad olid prestiized, kui te elasite kaasa edulugudele, et inimene läks telleriks ja sai osakonna juhatajaks? Kuidas inimesed jaotusid kahte leeri - Hansa ja Ühise inimesteks? Kuidas te olite õnnelikud, kui saite laenu intressiga 10%, no matter intress, minu pank on niiiii lahe! Kuidas te äkki avastasite, et teid ei viitsita teenindada, et teile pakutakse mingit kräppi ja teie haldur vahetub iga kuu järel. Kuidas teid personaalpangadusest välja visatakse, sest te ei vasta kriteeriumitele, mis sest et te hoiate palka madalal ja võtate dividende, sest nii on mõistlikum - "soovitame teil liituda meie võtmekliendi programmiga", teatab kalanäoga 20 aastane teenindaja. Kuidas see pank, kes teie ettevõttele laenu andis, nüüd toru ei võta, kui teil on vaja lihtsat rutiinset asja äri ajamise jaoks. Kuidas keegi neist ei otsusta, sest komitee on Stockholmis jne. Nüüd mõelge ajakirjanduse peale 10 aastat tagasi ja täna!

Päris sarnane areng. Kui 10 aastat Äripäev tegi intervjuu, siis võis inimene ennast lugeda edukaks ettevõtjaks. Täna on edukas ettevõtja see, kes Äripäeva küsimustele ei vasta. Leht ise on majanduslehe nime all ilmuv meelelahutus. Kui Ekspress kirjutas 10 aastat tagasi mingist asjast, oli see selle nädala stoori, täna on see lihtsalt lugu, mis täidab leheruumi. Targemad ja osavamad inimesed hoiavad neljandast võimust eemale, sest kui midagi isegi öelda, siis sinu sõnu moonutatakse või ajakirjanik tõlgendab seda kuidas ise tahab. Nii väikeses riigis on iga inimene korra lehest läbi käinud, mille tulemusel neid kes suu lahti teevad, jääb järjest vähemaks. Ainsad, kes suud kinni ei hoia ja kes ka selle tõttu kajastatud saavad on kõikvõimalikud poliitilise tsirkuse artistid. Nii käibki pidev dialoog kahe erineva leeri vahel, kes mõlemad üksteist ära kasutada püüavad.

Mis siis toimub, miks siis ajakirjandus on asunud ühiskonna valvekoera rollist tegelema madala eelavrelise taidlusega? Pole midagi teha, meie oleme sundinud! Meie, kes me vaatame Reporterit ja naudime Võsa Petsi. Meie, kes me oleme palunud Äripäeva uudistetoimetajal väljendada põlgust Eesti ettevõtjate kohta oma juhtkirjas, sest see "müüb" neile tuhandetele, kes on töövõtjad ja kes omaniku raha eest seda lehte loevad. Need oleme ikka meie, kes me oleme keeranud majanduse persse, nii et Ekspressi peatoimetaja peab oma juhtkirjas kutsuma rahvast üles võitlema uue kinnisvarabuumi vastu! Need oleme ikka meie, kes mõnuga loevad uudiseid Koit Toome elust ja elavad kaasa Krista Lensini seiklustele...

Täpselt sama mugav, kui on telekakanali vahetamine on ka kehva meedia mitte tarbimine. Teie elu muutub, kui te hangite omale vabaduse vaadata muu maailma kanaleid, kus meelelahutus ei ole piinlik. Teie elu muutub, kui te avastate, et on olemas võimalus lugeda ainult seda, mida te arvate lugemisvääriliseks, et te räägite ainult nende inimestega, kellega te tahate rääkida, et te kohtute ainult nende inimestega, kellega tahate kohtuda jne. Aeg ajalt annate te oma lemmikutele võimaluse ennast tõestada, et siis jälle nentida, et midagi ei ole muutunud pahad on pahad ja head on head ( nagu Nukitsamehe filmis laulis Ita Ever).

Kui ma selle üle nädalavahetusel mõtlesin tekkis mul paralleel eluga Nõuka ajal, kus inimesed pidid teatud asju levitama käest kätte, sest vaba ajakirjandust ei olnud. Olukord on täna sama, inimesed levitavad käest kätte ( lingist linki ) blogisid, sotsiaalmeedia keskkonnas olevaid gruppe, suhtlevad foorumites. See on andnud neile võimaluse saastameediast eemalduda, tunda huvi selle vastu, mille vastu nad tegelikult huvi tunnevad, ilma et neile mingi ilmatüdruku uskumatuid seiklusi lisaks võiku peale määritakse. Eksisteerib põrandaalune ja avalik info, kuigi esimese kasutamise eest ei panda enam kinni. Samas selle teise kritiseerimise korral ei saa kunagi lõpuni kindel olla kas sind lüüakse avalikult risti, sulle kustakse taskusse ja pillutakse kividega ( sõnadega ) surnuks või läheb seekord kergemini.

Nii et kõik neljanda võimu esindajad, kes te naudite oma võimu kasutada kanalit ja anda rahvale teada, kuidas teie asjast aru saate - nautigem sõnavabadust! Ärge hoidke ennast tagasi - MÜÜK on see sõna, millest sõnavabadus alguse saab. (Ma ei hakka nime nimetama, kellel sõna MÜÜK tegelikult kuulub. Eelmine kord, kui ma seda tegin, ta helistas mulle ja ütles, et tema pole seda öelnud - aga tal on see sõna talla alla tätoveeritud, eestikas, isegi kui see on sütel kõndimisest ja klaasikildudel hüplemisest natuke kulunud). Nautige sõnavabadust! Ja andku andeks need ajakirjanikud, kes oma ametist lugu peavad, ärge võtke solvuda - MMMÜÜÜÜÜÜKK!

Jutu algus on siin: kuna mitmed inimesed hakkasid nõudma, et ma kirjutaksin, siis kuidas sa siis kirjutamata jätad, kuigi nagu ütles seltsimees Tasku filmist "Viini Postmark" - "käsu peale ei ütle mina mitte üht sõna!", ei vaja mina kellegi käsku. Lihtsalt viimaste nädalate tempo on ajuvabalt kiire, samas on toimub põnevaid asju nii elus, kui ühiskonnas, millest tahaks jõuda kirjutada. Loodan, et järgmises postituses saan kirjutada Sadama Turust, et leping on sõlmitud ja et saab hakata avalikult rääkima.