Saturday, April 3, 2010

Kevade - Eesti Harry Potter.

Luts oli geenius! Raamat, kui see on hea, on alati filmist parem, aga polnud filmi vaadanud pikka aega, mis aitas uusi detaile leida. Näiteks lükkas Köster papa Kiire poolt pakutud veini tagasi ja lasi omale viina valada sellise liigutusega, et oli selgelt näha, et jumalasulane pitsi sisse naljalt ei sülita.

Lutsu geniaalus seisnes inimtüüpide kirjeldamises, kus igaüks võis ennast ära tunda. Mille peale polnud aga kungai mõelnud, oli naiste raamatus kajastamise vähesus. Polnud ühtegi tegelast, peale ühe, kes oli ka straight - forward iseloomuga. Kas keegi mäletab mõnda koolitüdruku nägu sellest filmist, peale Teele? Rezisöör oli filmis osavalt valinud muud tüdrukud täiesti ilmetud, et üks silma paistaks. Polnud varem selle peale mõelnud, aga stseen, kus Imelik poiste magamistoas kannelt mängib ja tüdrukud uksevahelt sisse hakkavad üks haaval tulema, andis hea pildi. Esimene tüdruk, täiesti nime ja näota, siis Teele, Eesti iluslapse musternäidis, kolmas tüdruk, sama hall kui sein, neljas tüdruk, OK, ta oli blond ja natuke lühem. No point selles, et polnudki selles klassis rohkem potentsiaaliga naisi:)! Kogu suhete virr-varr toimis ühe naise ümber. Kindlasti oli Lestal ja Visakul ka omad ihalusobjektid ja seoses sellega toimuv traagika. Ma kahtlustan, et Lestal oli oluliselt rohkem karismaatilist powerit, kui Tõnissonil endal, keda kottis ainult muistne Eesti vabadusvõitlus ja mämm. No väidetavalt oli Luts Lesta proto ja kes see ikka oma noorpõlve traagikat laiali laotada tahab.

Film on selle võrra hull asi, et jäädvustab inimese antud ajahetkel ja pikaks ajaks. Nende peategelaste elu muutis selle filmi tegemine pöördumatult. Kogu triloogia omakorda on selline, et inimesi on muudes rollides väga raske ette kujutada. Ain Lutsepp on geniaalne näitleja, aga teda märgatakse alles nüüd, kui viimasest filmist on aastakümneid möödas. Huvitav, millal julgeb keegi teha uue Kevade ja ka muud järjed otsa, et vabastada ostäitjad oma "needusest"? Kui üldse selline asi kunagi juhtub.

Laste suureks sirgumine ekraanil jääb alati müstiliseks vaatepildiks. Harry Potteri saaga on neist täna kõige ehedam, sellega on ühe seltskonna suureks sirgumine pandud eluks ajaks pildile. Huvitav, kuidas selle filmi kangelased oma rollidest välja tulevad? Kas nad jäävad ka eluks ajaks lõksu, nagu Aarne Laanemets jäi Tootsi lõksu? Või saavad nad eraldiseisvalt rollid, mis aitavad neil lapsepõlvest toimunud muinasjutust üle saada, mis on veel suuremad? Milliste tunnetega vaatavad filmi need Kevade lapsed, kes täna on 50 millegiga ja kas nad kahetsevad, et elu neile rohkem rolle ei andnud või on hoopis õnnelikud selle üle, et nad pääsesid kergelt?

Tauri Sumberg

2 comments:

Kaarel said...

ära mitte loodagi, sa jääd igaveseks ajaks pioneerirakukese komandöriks!

Anonymous said...

Pioneerirakukest nimetati salgaks ja komandöri salgajuhiks, noormees. Ma lähen vaatan nüüd Kaarli sünniaastat, et kesse nii pädematut juttu a´ab.
Ja vat malevanõukogu esimehel oli ilus vilenöör, seda ma kadestasin küll.
Ah et kevadest käib hoopis jutt - huvitav, tabasin end praegu mõttelt, et mitte keegi pole mitte kunagi rääkinud, et Kevadest võiks uue versiooni teha. Kevade oli, on ja jääb klassikaks, mida keegi ei näpi. A huvitav oleks ju. Ott Lepland ja miskised sellised uued nimed. Ja Teele oleks eee... eee... pagan, praegu ei olegi selliseid särtsakaid ju.

LK