Kuna mu poeg avastas Pixari filmi Autod, siis pidin seda juba teist korda algusest lõpuni vaatama. See oli üle hulga aja päris kvaliteetne meelelahutus. Jäin pärast filmi mõtlema, toode ise oli nagu muinasjutt ikka - rääkis headusest, sõprusest, armastusest. Pahad on pahad ja head on head. Selle juures oli aga põhiteemana kolkalinnas toimuv lootusetu elu. Linn, mis kunagi hiilgas on väljasuremas, sest keegi sinna ei satu, ometi elavad ja toimetavad seal inimesed ( vabandust autod), kes mingil põhjusel on sinna unustatud kohta pidama jäänud. Kuigi tegevus toimus Ameerikas, kus kunagine road 66 suri välja, kui kiirtee 40 käivitus, siis paralleel Eestiga on tugev. No mis Eestiga ükskõik, mis riigiga. Ameerika manner on lihtsalt suur, kontrastid on kordades võimsamad. Neid kõrval asuvaid linnakesi pole nagu kellegile vaja. Isegi suuremad linnad surevad välja. Käisin mõned aastad tagasi Montrealis, kunagine Olümpialinn kahaneb iga aastaga, sadamaala, kus kunagi Expo paiknes, on tühje tondilosse täis, viaduktid on lagunenud ja seisavad tühjalt...
Käisin eelmine suvi koos sõbraga tema tütart suvelaagrisse viimas. Laager toimus suuremas külas, paarkümmned kilti Tallinn-Pärnu maanteelt eemal, kohas nimega Vana Vigala. Selliseid kohti on Eesti sadu, natuke räämas, trööstitud, ometi elavad seal inimesed, kes ajavad oma igapäeva asju ja proovivad oma murede ja rõõmudega hakkama saada. Kunagi oli aeg, kus selles kohas käis elu, sellest on järgi suurepärane mõisa ansambel, küla keskus. Aga rahvast ei kusagil ja keegi sinna niisama just sisse ei põika, kuna "suur tee" on üsna kaugel. Nüüd tullakse Riiast ja tehakse Pärnus hädapärast peatus, et tankida ja kohvi juua. Kunagi olid sellised kohad nagu Lihula ja Virtsu päris õitsvad paigad. Minge sõitke täna Lihulasse ja tehke tunni ajane peatus, saate päris hea ülevaate, milline on elu ühes kõrvalises Eesti paigas. Ainult, et teil pole seda tundi, te olete kuhugi teel ja teil on kiire. Kõigil on.
Selles multikas tegelased armastasid oma linna. Kas meie armastame oma riiki? Pigem paistavad silma need, kellel on ükskõik. Meile on omane pigem alla lasta oma kangelased, nii need, kes on kodust kaugel, aga teevad oma eduga Eestile au, kui need, kes on kohapeal. Olgu selleks siis sportlased, modellid, lauljad, ettevõtjad, kultuuritegelased kes on maailmas edukalt hakkama on saanud. Ka oma väikses koduriigis ona vaja üksteist tümitada ja parastada, kui kellegil midagi juhtub. Me ei tunne uhkust, kui keegi meist midagi saavutab. Me ei tunne uhkust oma riigi üle, pigem on piinlik. Me vaatame pealt, kuidas parlamendi liikmed lagastavad seda institutsiooni. Kuidas ametnikud ülbitsevad või molutavad meie makstud raha eest. Kuidas poliitikud isiklike ambitsioonide rahuldamiseks ja võimuihast manipuleerivad massiga, lõhestades riiki ja rahvast. Me võtame selle teadmiseks, see on ju demokraatia - rahva võim. Me läheme ja anname valimistel oma hääle, mille tulemusena saab selle mingi parteitempel, sest selline on valimisseadus ja me lepime sellega.
Ma ei üldista, loomulikult on ka aadetega poliitikuid, tublisid ametnike, kuid nendest ei piisa, et muuta seda riiki paremaks, teha seda kiiremini, julgemalt. Me ajame taga Soomet nagu loll koer oma saba ja naudime seda, et Läti on sitemas seisus. Mõtlemata, mis meist ülehomme saab!? Kuidas me konkureerime teiste sarnaste maanteelt eemal olevate linnadega. Meil ei ole piisavalt ambitsiooni, loovust, julgust. Me otsime mingit kuradi Nokiat. Selle asemel, et olla erinev, sellega rahul ja selle üle uhke. Me vajame oma Pikne McQueeni, kes meid liidaks, kelle üle võiks uhke olla. Loodame, et ta siis millalgi välja ilmub ja Radikaribi linna nimega Eesti käima tõmbab.
Tauri Sumberg
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Päris hästi tabatud Tauri. Võin seda öelda, kuna elan ise natuke sarnases kohas...Mida ma aga tahaks juurde lisada on see, et hääletades saab vähemalt mingit parteitemplit valida, on see siis Evelin Sepp või Keit Pentus, ega suurt sisulist vahet pole, mõlemad esindavad sama enesekeskset mõttelaadi. Aga kuigivõrd on see olukord siiski nagu demokraatiliselt kontrollitav. Mis aga on minu arust suur probleem tänases vabariigis, on see et meil sisuliselt puudub erapooletu ja professionaalne ajakirjandus ja meedia tervikuna. Sellistel eetika ja moraalivaestel tegelastel nagu hõbemäed ja muulid on tegelikult mega võim ja jõud. Jõud ühe sõnaga või lausega ringhäälingus või teles laimata ja mustata inimesi, kellega nad ise isiklikult isegi kunagi kohtunud pole või ettevõtteid kus nad kunagi käinud pole või rääkida asjadest, millest nad aru ei saa või teavad ainult kuulu järgi.
Ja seda tehakse süsteemselt ja regulaarselt. Ma arvan, et selliste "ajakirjanike" sõnal on kaal, mis on tihti tugevam, mis tahes poliitikust. Aga kui poliitikul on mingigi vastutus siis nendel "ajakirjanikel" küll pole seda teps mitte. Ja kui puudub ka korralik eetiline vundament ongi häda käes. Samas klats, laim ja möla müüb, nii et meedia korporatsioonide omanikud on häppi. Minu küsimus on küll, et "kas ja kes peaks kontrollima neljandat võimu". Raha see kindlasti olla ei saa...
See on üks huvitav teema tõesti. Olen ikka imestanud pühapäeva pärastlõunal Jõgeval jalutuskäiku tehes, et kus on inimesed, miks nad toast välja ei tule- linn räämas, miks ei võeta midagi ette.
Samas on Norra linnakestes küll kõik nukulikult korras ja ilus, aga inimesed istuvad ikka majas ja välja ei tule ja võid samamoodi linna läbi jalutada ilma, et keegi vastu tuleks. Kas nad on ka õnnetud ja ei armasta oma linna?
Kristel
Tom ma ei julge iseg kirjutada ajakirjanike süüdimatusest. Nende süüdimatus ja kurjus on määramatult suurem, kui poliitikutel, viimased on lihtsalt pappi tasku ajamas. UK's tehti küsitlus, millised on kõige vihatumad ametid - 1. Parkimiskontrolör, 2. Poliitik, 3. Ajakirjanik.
Varemalt ma kuulasin huviga nii Olukorrast Riigis, kui Keskpäevatundi, nüüd enam mitte, just nendel põhjustel, millest sa kirjutasid.
Aga mina julgen vastu väita: mu meelest on just viimase aasta-kahega hakanud midagi toimuma ja seda just alt ülespoole. Palju on kohalikke algatusi, igasuguseid Leader-programmi poolt toetatud tegevusi jms. Inimestel on nii põhjalikult kõrini ülal st pealinnas ja valitsuses toimuvast,et hakataksegi ise asja ajama. Külajoodikud ja väikelinna vigisejad jäävad alati alles, aga nende kõrval on hulk väga nutikaid ja tublisid inimesi alustanud oma väikest ettevõtet, kooskäimist või mingi tmuud üritust. Ja mulle tundub, et kõik see tärkamine on toimumas justnimelt tänu masule ja parlamendi peataolekule ja eneseimetlemisele. Lollid valitsejad, tigedad ülemused, koondamised, tööstress jms on motivaatorid teotahtele ja ise ära tegemisele.
Ma olen tugevalt optimismi poole kaldu, vaadates või oma kodulinna inimesi, kes uusi ja huvitavaid asju ette võtavad. Neis kõigis on McQueen peidus.
Jah, mulle tundub ka, et seisak hakkab üle minema ja teotahtelisi tekib juurde. Tegelikult ei muutu meie elu iial paremaks, kui ei muutu meie enda mõttelaad ja suhtumine. Valitsus, keskkond ja ühiskonnas toimuv on lihtsalt meie enda hingede peegeldus. Sama reostus, mis meid ümbritseb, sööb meid ennast seest.
Mina vahel mõtlen tänutundega meie riigi peale, sest on olemas siiski toimiv riigikord, majanduskeskkond ning vabadus. Ma oleksin võinud alati sündida India tänavale, Aafrika getos või Põhja-Koreas. Õnneliku juhuse tahtel aga olen siin. Jah, tuleb olla lõputult tänulik.
Ma arvan, et see on piirkonnast kinni kui palju traditsioone ja sotsiaalset läbikäimist on suudetud säilitada ja taaskäivitada.
Näiteks olen varsti pool elu elanud Pelgulinnas ja ma ei tunne selle linnaosaga mitte mingit seost, mul ei tule pähegi, et ma võiksin aktiivselt osa võtta oma linnaosa arengust jne. Samas on Kadrioru inimestel selline sotsiaalne aktiivsus olemas. Ja kui ma elaksin kuskil väikelinnas, kindlasti oleksin ma mingi klubi või ühingu aktivist.
See vist ongi see, millest Tauri kirjutab: pole piisavalt armastust ja uhkust oma kodupaiga vastu. Ja ega see valitsus ka miskit pole ära teinud, et seda Eesti Uhkust meis äratada ja ajakirjanduses on ka pigem tehtud Mõisa Jürid, kes peavad inimesi, kes oma kodukohast kinni hoiavad opakateks:)
Nagu Karmen ütleb, võib hullem olla, aga need nn. õnne uurijad on leidnud, et need India ja Aafrika tänava inimesed on Eesti inimestest palju õnnelikud. Põhja-Korea on muidugi jube :)
Kristel
Ühe mõtte ehk lisaksin veel siia. Nimelt mu meelest läheb elu ilusaks siis ja heaoluühiskond on päriselt kohal siis, kui inimesed rikkaks saamise asemel hakkavad püüdma õnnelikuks saada. Me oleme veel ühe jalaga selles "kohe tahan raha ja rikkaks" mentaliteedis. See kultiveerib ka kurjust ja ärapanemist.
Oeh, nüüd läks väga diibiks, aga kes teab, see teab.
Ses suhtes olen ma Karmeniga nõus, et me võiks hinnata olemasolevat - et meil on omariiklus, suhteliselt tsiviliseeritud ühiskond ja suhteliselt suur sõnavabadus. Tühja siis neist tigedikest.
Post a Comment